Tavaliste inimeste elu, mis tihtipeale niiväga tavaline polegi, aitab kildhaaval kokku panna suuremat ning põnevat pilti siin elanud inimestest ja Kalamaja asumist, kirjutab Kalamaja muuseumi pedagoog-kuraator Tuuli Silber.

Selle aasta novembris alanud Kalamaja muuseumi hoone remont laskis end kaua oodata. Mis aga selgus, polnud sugugi nii halb. Nimelt osutus see meile, muuseumitöötajatele hoopis erakordselt heaks võimaluseks tegeleda süvenenumalt kõige olulisemaga – suhelda endiste ja praeguste kohalike inimestega, koguda neilt mälestusi ja pildimaterjali. Esimestest paariaastatagustest mõttetalgutest peale hakkas lumepallina kasvama inimeste hulk, kes nõustusid muuseumiga oma mälestusi jagama. Esimesed julged soovitasid järgmisi, sõna levis ja kirjatükke saabus postkastigi.

Pärast pea 60 intervjuu läbiviimist saime aru, et ei jõua enam kogutud varandust „vaka all hoida.“ On viimane aeg seda edasi jagada. Näituseruumi puudumine suunas meid õnneliku teadmiseni, et just Kalamaja enda tänavaruum ongi pärandi eksponeerimiseks kõige sobivam paik. Eks see Tallinna vanim ja suurim eeslinn oma sajaaastaste puumajadega ju ka justkui muuseum olegi. Üks väga elus muuseum.