• 2009 novembris sombuse ilmaga üritasid kaks narkarit Telliskivi Säästumarketi ees hoolimata sajusest ilmast vahekorda astuda. Kopli 8 ees oli toona pidevad rahvaste sõpruse aktsioonid, kus venelased liikusid põhja poole, eestlased kesklinna poole, kuid see vaib lõppes kurikamõrvaga, misjärel oli seal kogu aeg politseinikud. Sinna see piirkonna vaib läks.

• See oli juba muutuv Kalamaja, vana hea Kalamaja ajal said muulased peksa vaid Tombi ümbruses. Ja joodi piiritust. Keegi kedagi ei röövinud. Omavahelised arved klaariti ja oldi sōbrad edasi.

• Mäletan aega kui Lasnamäel oli kallim elada kui Kalamajas. Aastat ei mäleta, aga midagi 2002-2003 äkki. Õde kolis mujalt, kõige odavamasse ja õudsamasse rajooni.

• Ei olnud see asi nii hull siin midagi. Olen sünnist saati siin elanud. Küll Patarei kandis ja Balti jaama lähedal. Pole elus supi sisse viina valanud, seda näinud ega sellest kuulnud. Jah, siin elas ehk lihtsam rahvas kui mõnes muus rajoonis. Aga joodikuid on alati olnud kõikjal. Peksa võis saada igal pool Tallinnas. Oskad küsida, saad praegugi. Olgu see siis Kalamaja või Kakumäe.

• Kui 1994 Kalamajja kolisin, siis laulsid siin hommikuti kuked. Kellelgi olid jänesed. Hulkuma lastud koeri ja kasse oli palju.

• Kalarannas oli kukk veel 6-7 aastat tagasi, täpselt enam ei mäleta, seal käänaku peal, enne randa minekut. Praegu seal vist burksiputka? Pole nii ammu kolanud.

• Jalutasin 8 aastat tagasi beebiga, kui kuulen kuke kiremist. Kikitasin kõrvu, et äkki kuulen valesti. Aga kukk mis kukk oli.

• Elasin mingil ajal Salme tänaval üürikorteris. Käisin ERKIs õhtuses vahetuses, tihti tuli koju tulla peale ühtteist õhtul. Ei olnud õhtut, kus trammis poleks Balti laevastiku madrused külge löönud. Kusjuures, ei saa aru, kuidas nad nii hilja linnas said olla. Vähemalt kord nädalas tuli joosta, et maja uksest enne jälitajat sisse lipsata. Ukse võti oli samal ajal torkevalmilt taskus. Hiljem elasin Koidu tänaval, seal polnud kunagi selliseid tülitajaid.

• Olen elanud samuti sünnist saati Kalamajas ja rublaaeg oli see nüüd küll linna ainuke kant, kus venelased ja eestlased omavahel läbi said. Kõik teadsid kõiki ja hoidsid kokku. Linnast peolt tulles, kui Kalamajja jõudsid, siis teadsid, et oled turvaliselt kodus.

• Kohalike venelastega polnudki probleeme, kōik teadsid kōike. Ainus tōsine lööming puntide vahel oli 21. aprillil 1979 Graniidi tänaval Matsi maja ees. Oli suur punt eestlasi ja tuli veits suurem punt venelasi, aga need olid rohkem Pelgulinna ja Kopli omad, kohalikke oli vähe. Tagapool seisid siis rida rea vastu. Siis läks Matsi paraadnauks lahti. Mats ja just kohtust põgenenud Imre Arakas astusid välja ning koheselt andsid kahele esimesele madrusesärkides ja pljahadega tegelasele molli. Siis keegi karjus “pekske venelasi!” ja mass liikus paigast, aga venelased keerasid otsa ümber ja panid “appi, ema!” karjudes plagama Aeti neid taga kuni pea selle sillani, mis Kalamaja ja Pelgulinna vahel üle raudtee läks. Siis hakkasid juba miilitsasireenid huilgama. Graniidi tänav oli täis naeltega läbilöödud toikaid, rattakette, sonisid ja kingi. Peale seda oli kogu rajoon tihendatud miilitsa ja rahvamaleva patrulle täis. Üle kolme koguneda ei lubatud.

• Lapsest peale Valgevases, kõrval oli mingi Vene sõjaväeosa. Sai neile ikka aknast vett pähe visatud ja muid lollusi tehtud.

• 1950-ndatel läks mu emal selle sõjaväeosa pärast asi päris hapuks. Mu noor ja kaunis ema armastas akna peal raamatut lugeda ja asi lõppes kosja trügivate soldatitega. Emme komandeeriti seejärel kiiresti ristiema juurde Viljandisse pakku.

• Vahetasime uue Lasnamäe korteri Kalamaja vana ahjuküttega elamise vastu. Sugulased ja sõbrad arvasid, et oleme segased. 3-aastane poeg kurtis, kui õue läksime: “Ema, isa, lähme Lasnamäele tagasi. Seal oli ilus”. Lapsed läksid vanalinna kooli 1990-ndate alguses. Hiljem, kui Kalamaja juba väga moodi läks, naersid, et needsamad koolisõbrad, kes toona Balti jaamast kaugemale ei julgenud tulla, otsivad nüüd Kalamajja kortereid. Olen pool oma elust siin elanud, aga ei tihka end põliseks kalamajakaks pidada. Mälestusi on palju, võin jagada, aga siin läheks pikaks. Nt meie maja keldris oli kirstutöökoda ja Salme-Vabriku nurgal (praeguse Ökuti kohal) väga veider baar. Minu tutvusringkonnas on 2 vaprat inimest, kes on julgenud sinna sisse minna.

• 2005 kolisin Kalamajja Pelgulinnast, algatuseks tahtsid kolm vene nolki meid maha lüüa. Ütlesin, et hakkan karjuma. Vastati: karju-karju, niikuinii lööme maha. Mees hakkas vastu Kalma sauna ust kolkima, pääsesime ära.

• No see Kalma sauna esine oli sel ajal omaette vaatamisväärsus. Seal oli kõike ja toimus kõike . Elu kees kogu aeg, kuniks see putka sealt kadus.

• Peksa küll õnnestus mitte saada, aga korterivarguseid õnnestus kaks korda üle elada. Vaatamata sellele üks armsamaid ja kaunemaid eluetappe.

• Mul vedelesid Kungla tänaval kooliteel sageli süstlad. Läksin trammiga Kopli kunstikeskooli, kus oli ka sõidu peal sageli värvikaid ja haisuseid kujusid.

• Ma käisin ka Kopli kunstikeskkoolis ja üldiselt oli täitsa ok, aga seal hoovi peal oli mingi väike koolimaja, kus millegipärast enamasti olid venelased, kes käisid meil taskuid puistamas.

• Huvitav. Väikeses majas olin ma paar korda korrapidaja ja õpetajate päeval õpetaja. Seal nagu olid algklassid lihtsalt. Põngerjad kohati olid küll veidi lärmakad, aga puistamist ei näinud. Ma läksin kunstikooli ka alles 8. klassi lõpus, enne käisin Kalamaja põhikoolis. Seal oli põhiteema pea igas klassis jõhkra vägivallaga koolikiusamine, millele vähemalt meie klassijuhataja ka tuld pigem juurde kallas, mitte ei lahendanud. Silvia Lutsu meenutaks tõesti sooja sõnaga algklasside klassijuhatajana, kes oli oma ajast ees ja rakendas teistsugust õpet ja oskas ka hoida emotsioone lastel. Peale algklasse läks asi ikka väga hulluks, vereni välja kiusuga. Keegi ei aidanud ei seda, kes kiusas ega seda, keda kiusati. Mõlemad vajasid tegelikult lihtsalt abi.

• Tegelt meenub veel see, et kui kolisime pealinna, siis just Kalamajja. Aasta oli 2001. Soo tn 25, ühetoaline korter. Pesemisvõimalus oli kauss köögis ja WC külmas koridoris. Naabriks jube tige mammi. Teisel korrusel elasid noored, kappasid trepist üles, nii et meil kogu aeg köögiseinakapp kukkus alla. Kõrvalmajas (Kalju tänava pool) elas aga kari joodikuid. Pidevalt oli üks rase naine meil ukse taga (küll sai mehelt peksa, küll polnud süüa kodus). Müstiline hirm oli kogu aeg, kui õega hommikuti kooli läksime. Pidime sellest majast mööduma ja aiaaugust läbi ronima. Klassiõde elas Salme tänava lõpus ja Kalamaja kalmistupark oli keelatud koht. Seal oli mingi müstiline, pime, keelatud park, kus pesitsesid joodikud, narkarid, vägistajad.

• Balti jaama turgu mäletan ka. Sealt sai sidrunisaia ja turuväravast ostis kasuisa salasuitsu. Turult sai vist kõike, kui teadsid küsida õige inimese käest. Ühesõnaga – Kalamaja oli üks salapärane kant, vanemad ei lubanud ringi hulkuda. Aga ikka kolasime õega ringi ja jäime ellu. Aga eks lapsena oli kõik roosa ja ilus. Toona mina midagi hirmsat, koledat küll ei mäleta. Üks õde elas veel Soo tänava alguses. Seal mäletan, et oli enne RIMI mingi tööstushoov. Teine õde kolis peale meid Köie tänavale. Tolles majas elasid kari imelikke inimesi, hoov oli räpane ja Peeter Võsa tegi sealt hoovist kunagi politseikroonikat. Vahepeal rändasin mööda linna ringi, aga kolisin ikka Kalamajja tagasi. Nüüd jälle Kalamajast välja lennanud. Aga ikka on see müstiline armastus Kalamaja vastu.

• Kalamaja müstiline keelatud park?  Ma olen seal pargis isegi ööbinud noorena. Lihtsalt ema ei lubanud eriti pruute koju tuua ja siis otsustasime, et võtame telgi ja ööbisime neiuga keset Kalamaja parki. Alles hommikul tuli mõte, et oot, see võis vist kellegi haua kohal olla, aga superhea uni oli ja mitte keegi ei kummitanud.

• Me olime 1. klassi juntsud. Ema hirmutas meid igasugu kollide eest ja mis kõike võib juhtuda, kui me sealt pargist sisse astume. Meie arust oli seal talvel hea kelgumägi (vana raudtee jooksis ülevalt ja aeda ees polnud). Isegi klassiõe ema keelas sinna parki minna.

• Oojaa, mulle ka meenub see park esimesena kelgutamisega, sest sel ajal, kui mina seal kelgutasin, sõitsid seal veel rongid ja pidi eriti ettevaatlik olema, sest rongid käisid täiesti kaootilistel aegadel ja mõnikord pidi pool tundi ootama kuni rong mööda läheb.

• Ma olen ise mõelnud, et seda kanti pidasid ohtlikuks inimesed, kes polnud seal kunagi elanud/käinud. Kui olid elanik või tihti käisid, siis vaade muutus. Ise elasin Kalamajas peaaegu 19 aastat, just need aastad enne buumi, ning kuigi mõned korrad oli ka n-ö olukordi, kuhu ei tahaks pigem sattuda, siis vaevalt et neid mujal Tallinnas vähem oleks olnud. Inimestest rääkides, tuli siin just meelde, kuidas Valgevase tänava lastena sai naabermajas käia Els Himma juures pannkooke söömas ning jälgida seda, kes tolles samas majas elanud Hendrik Sal-Salleri juures toonased vaprad ja ilusad (eriti naised) külas käisid. Üldse tundub, et toona elas palju tuntud kultuuriinimesi Kalamajas. Mäletan, et minuga samal tänaval elas Erich Krieger ja Andres Oja pere, läheduses ka nt Guido Kangur (Graniidis).

• Meil oli ka päris korralik kamp 1980-1994. Enamasti Vabriku, Kungla ja Salme tänava tegelased, aga ei mäleta, et midagi hirmsat oleks olnud. Lihtsalt mängisime palli, mängisime veepüstolitegaa sõda ja käisime naabrite aias pirni- ja ploomiraksus.

• Mäletan, kui väike tatt olin ja Õismäel trennis käisin, siis oli vaja Balti jaama trolli peale jalutada. Iga kord oli lõikelaud särgi all, kuna kogu aeg sealkandis mingi action toimus. Tavaliselt aitasid kiired jalad.

• Kalma sauna juures tahtsid kohalikud venelased tihtilugu teiste vara omale. Isegi seal maadelnud. Siis ca 1995-1996 sai juba korralikult nendega polikliiniku hoovis madistatud.

• Kuidagi tuttav jutt… Elasin nooruspõlve Kalamajas-Köies. Sauna-suka-sokivabriku maja juures jõlkusid alati mingid rahapressijad.