“Õige” planeerimise näited – ehitame jalakäijate harjumuspärasele kõnniteele raudtara ette
Jalakäijate sisse tallatud rada Balti jaama turu kõrval. Kopli tänava ääres on teele ette pandud aed. F: Ivar Soopan
Kui terve linnaosa jagu jalakäijaid on aastaid tallanud ühte trajektoori, siis võiks sinna kõnnitee, mitte tara ette ehitada. Mida näeb Põhja-Tallinnas? On häid näiteid, aga mõnel juhul võiks linna paremini planeerida.
Balti jaama turu kõrval on jalakäijad üle kahe trammitee sisse tallanud korraliku laia raja, millele on ette pandud metallaed. See rada on seal olnud aastaid. Kunagi oli see isegi killustikuga kindlustatud, et oleks hea astuda, aga nüüd on keegi arvanud, et inimesed saab suunata ringiga käima ja enam pole see ametlik läbikäik.
Nii ronivadki inimesed selle tara alt läbi või üle selle, sest see on otsetee vöötrajale, mis viib üle Kopli tänava. Loogiline teekond. Aga tara on ees.
Pelguranna tänava kõrval olev haljasala. F: Ivar Soopan
Sama lugu on Koplis Pelguranna tänava ääres kaubanduskeskuse taga. Lai rada läheb üle haljasala ja näha on, et sellel on põhjus – kohalikud elanikud käivad poes ja jalutavad sealt otse koju. Keegi on aga aia ette pannud.
Sellega tuli meelde üks lugu. Käisin algkoolis igivanas jämedatest palkidest hoones, mille kõrval pidid kõik kooli õpilased osalema igasugu aiaviljade kasvatamises. Lapsele tüütu tegevus.
See oli nii klanitud aiamaa, et kui mõni umbrohulible julges pea välja pista, siis oli kogu koolis paanika ning saadeti lapsed neid hävitama. Tulemuslikult. Tegime seda pärast tunde, kohustuslikult, kuigi oleks võinud teha kõike muud, mida lapsed algklassieas vabal ajal teevad.
Koolist umbes kilomeetri kaugusel oli pullifarm paarisaja lojusega. Farmi karjamaa lõppes kooli taga ja oli eraldatud okastraadiga.
Ühel päeval juhtus midagi erakordset, mis päästis varasuve ja suvevaheaja, sest aiamaad pidime harima ka vaheajal. Mingil põhjusel oli kogu pullikari aiast läbi tunginud ja trampinud otse üle meie kooli filigraanse maalapi.
See oli ilus vaatepilt. Mitte midagi polnud järel. Ainult sajad sõrajäljed ja nende vahel haisvad sõnnikukoogid. Inimesed pole loomad, aga nad on harjumuste orjad. Kui on vaja kuskilt läbi käija, siis nad käivad. Tara ei ole lahendus. Tee tee.
