Kust läheb aga piir tänavakunsti ja mitte-tänavakunsti vahel on hea ja ajatu küsimus, millele ühest vastust pole. Kõige lihtsamalt öeldes läheb piir inimese enda peas. See piir on aga nihutatav ja ajas muutuv ja oleneb ka sellest, kui palju antud kunstiliigiga kokku puututakse. Kui juba eos tembeldada kõik seintel leiduv sodimiseks, ei saa ka iseenda sees pidada arukat dialoogi, miks ma nii mõtlen, kust mu arusaamad pärit on jne.
Grafiti-kunstnikke tihti ka väga ei huvita, mida nende teostest arvatakse. Nende looming on peamiselt suunatud skene sisse ja teistele joonistajatele. Mõni peab grafiti pommi või täägi kunstiks, loeb sealt välja sõnumeid, saab esteetilise laengu, teine peab seda sodimiseks ja vandaalitsemiseks. Muuseas, täägijad ise ennast tihti kunstnikeks ei pea. Kõrvalseisjal, kes ise ei joonista ja sellesse ringkonda ei kuulu, on muidugi lihtne töid sodimiseks tembeldada.
Et nii terminites kui sodimise ja mittesodimise skaalal mõtteid selgemaks saada, tasub kõigil tulla kuulama laupäeval kl 16.00 algavat vestlusringi “Tänavakunst ja grafiti – leia 10 erinevust”.
Kas festivali käigus saavad osalejad tõesti oma käega midagi seinale maalida?
Festivali ajal ja selle eel joonistavad erinevatele pindadele pea 50 kunstnikku. Külastajale, kes meie varasemale üleskutsele saata ja teostada oma kavand, reageerida ei jõudnud, pakume programmis mitmeid töötubasid. Joonistada saab nii vanale autole, fantoomseinale, tuunida telliselinna, värvida hipibussi ja pritsida värve mängulinnale. Lisaks sellele saab katsetada ka toidu täägimist ja jätta oma autogramm hiljem kõhtu suunduvale tortillale. Jätame ka oma tellisemüürile, n-ö meie legaalsele seinale, ruumi huvilistel kätt harjutada ja vanadelt grafiti kaladelt õppust võtta.
Mis võiks olla tänavakunsti roll linnaruumis või ühiskonnas laiemalt?
Tänavakunst ilmestab ja kaunistab linnaruumi, lisab sinna elu, energiat ja laiemalt paneb mõtlema nii elulistel teemadel kui kunsti üle üldiselt. Lisaks monumentidele, peaväljakute skulptuuridele ja bareljeefidele hoonetel saaks just tänavakunstiga linnaruumi rohkem nihkeid ja värskust tuua. Tänavakunsti võiks linnaruumi seisukohast vaadelda rohkem kui potentsiaali ja hea partnerina kui probleemina, millest tuleb lahti saada.
Kuidas või miks üldse arendada visuaalset kirjaoskust?
Visuaalset kirjaoskust peetakse üheks 21. sajandi võtmepädevuseks ja sellel tähelepanu pööramine on sama oluline kui tähestiku õppimine. Alustama peaks teadvustamisega, et tänapäeva maailm täis visuaalset teavet ja kommunikatsiooni, mis meid nii teadlikult kui alateadlikult mõjutab. Visuaalse kirjaoskusele peaks rohkem mõtlema ka meie haridussüsteem ja õpetajad. Noorem põlvkond ongi üles kasvanud suuresti visuaalipõhise sotsiaalmeediaga ja ümbrusega, mis tegelikult toetab ka nende visuaalset kirjaoskust. Kui palju nad aga seda märkavad, ise kujundavad või selle mõju teadvustavad, see on juba iseasi. Pigem tuleb teadlikkust tõsta. Kui toome verbaalse kõne juurde ka head visuaalsed oskused, loome silla ka ajupoolkerade vahele ja meie aju, mõtlemine, mälu töötavad terviklikumalt.
Kuidas läks festivali korralduslik pool ja koostöö kunstnikega ning kas töötubades on veel vabu kohti?
Festivali korraldamine on alati nagu üks lõpmatu sprindi jooksmine väikese takistusrajaga. Koostöö kunstnike ja kõikide osalejatega on olnud väga tore ja julgustav. Väljakutseid on palju, aga see teebki asja põnevaks. Meie imepisike korraldustiim paneb neil viimastel päevadel korralikult hullu, aga ei saa väita, et me seda adrenaliini-laksu ei naudiks.
Paljud töötoad on kõikidele avatud, seega kohti on. Mõned tegevused – jalutuskäigud, tänavakunstituurid ja kleepsubussi töötoad on inimeste arvu reguleerimise tõttu eelregistreerimisega, aga kohti on ning soovitan väga endale koht broneerida.
Teil käis külas Eesti president – mis tema tänavakunstist ja festivalist arvab?
On suur rõõm, et president oli festivalist kuuldes meiega kohe valmis vestlema ja oma mõtteid kunstist jagama. Küsisin temaga vesteldes umbes samasugust küsimust ja sain vastuseks, et presidendile on linnaruumi puhul oluline turvalisus, puhas õhk, turvalised liiklemise viisid, üldine linnaruumi puhtus. Sellele järgneb arhitektuur ning tänavakunst.
Kas sellest saab iga-aastane üritus?
Loodame!
