Põhja-Tallinn on üks kõige kiiremini arenevaid linnaosi ja ühes sellega on tublisti kasvanud ka elanikkonna soovid ja vajadused. Just praegu on ajad Põhja-Tallinnas muutumas ja on hea aeg koos kohalikega üle vaadata kõik linnaosa head ja vead. Edukas IT-ettevõtja Karin Kaup-Lapõnin, kes on perega Kalamajas elanud pea kaks aastakümmet, rääkis Geeniusele pikemalt sellest, milline võiks välja näha linnaosa tulevik.

Sul on selja taga pikk maailmaränduri teekond, kuhu on mahtunud nii ametniku, diplomaadi kui ka kirjaniku töö, aga ometi jõudsid ringiga välja Kalamajja.

Jah, nooruses õppisin Norras, kus armusin jäägitult Norra mägedesse ja muusikasse. Karjääri alustasin maksuametist ja läksin edasi diplomaatiasse, mis oligi mu unistus. Diplomaaditööd olen kokku teinud 16 aastat. Sain käia kahel missioonil, esmalt New Yorgis, kus tegelesin ÜRO juures arenguabi ja majanduse teemadega ning seejärel Etioopias ELi välisteenistuses, kus toimetasin demokraatia, inimõiguste ja valimiste teemadega.

New York oli noore vallalise naisena imeline koht, kus elada, aga hiljem üksikemana 3-aastase lapsega oli tunne, et glamuur elab kuskil mujal, kõrgematel ja rikkamatel korrustel. Armastan New Yorki, aga minu süda kuulub jäägitult Aafrikale. Ma kirjutasin 2019. aastal isegi raamatu “Etioopia vahepala”, mida paljud eestlased praegu Etioopiasse minnes loevad. Ma olen oma rändamised ära rännanud ja jõudnud omadega tagasi kodumaale, kuhu ma tegelikult ikkagi kuulun ja Kalamaja on kahtlemata Tallinna asumitest kõige ägedam.

Millega sa Eestis tegeled?

Mu kahe poja Richardi ja Luca vahel on 14 aastat vanusevahet, praegu olen peamiselt õnnelik noor ema. Meie IT-firma FiscalAdmin ekspordib üle maailma e-maksuametite tarkvara. Mu abikaasa koos meeskonnaga teeb tarkvara ja mina aitan seda müüa. Me mõlemad oleme ka ühiskondlikus elus aktiivselt kaasa löönud lootuses, et elu Tallinnas läheb seeläbi paremaks.

Põhjus, miks me üldse oma tavaelu kõrvalt natuke ka poliitikas Eesti 200 ridades kaasa mõtleme, on see, et me tahame muuta Tallinna selliseks ägedaks linnaks, et meie lapsed ei tahaks jäädavalt Eestist ära minna. Aga ka isamaa kaitsevõime läheb mulle korda. Ja nii olen juba 14 aastat Naiskodukaitse liige ning üritan ka seal jõudumööda panustada.

Mis siis Tallinnas mureks on?

Meie mure on argipäevane elukeskkond, eeskätt Põhja-Tallinnas. Kui küsida siinsetelt inimestelt, et kuidas elu on, siis näiteks Pelgurannas ja Kalamajas vastatakse, et väga hea, aga kogu Põhja-Tallinnas ei ole asjad päris hästi joones. Sõltub ka mis vanuses vastaja on, kas tal on lapsi ja millised on tema huvid.

Näiteks meie laps on aastaga liikunud lasteaiajärjekorras 300. kohalt 153. kohale, Lasnamäel aga keskmiselt praktiliselt polegi järjekordi. Teine laps teeb kergejõustikku — teatavasti ei ole Põhja-Tallinnas sellist kaetud kergejõustikuhalli nagu on Lasnamäe kergejõustikuhall. Seepärast on ka trenni teha talvisel ajal oluliselt keerulisem.

Mure on see, et pikalt üksi võimul olnud Keskerakond investeerib maksumaksja raha peamiselt neisse piirkondadesse, kus on nende lojaalsed valijad. Tallinna mõistes tähendab see Lasnamäed, Põhja-Tallinnas Pelguranda. Seal on korda tehtud rand, promenaad, uhked mänguväljakud, spordikeskused ja muu. Mis on suurepärane. Samas ei ole Kopli liinide läheduses isegi toidupoodi.

Kuna sellised asjad teeb linn maksumaksja rahast, peaks investeeringud jagunema asumite vahel võrdselt, aga praegu on selgelt näha, et Kalamaja ja Kopli on jäänud erainvestorite arendada.

Aga arendus ja investeerimine käib. Kas on siis vahet, kas seda teeb linn või erasektor?

On suur vahe. Erasektor peab alati tegutsema hetkekasumi nimel ning seetõttu on nende võime investeerida pikaajalistesse projektidesse oluliselt piiratum.

Võtame näiteks transpordiprobleemid Tallinnas. Arenenud riikide kogemus näitab, et ainuke jätkusuutlik viis lahenda ummikuid ja muid transpordist tulenevaid probleeme on vähendada autode kasutamist. Juba praegu kulutame me Tallinnas ja Harjumaal sõiduautodele 1,5 miljardit eurot aastas, 2025. aastal sõidame me maha 7 miljardit km aastas. Kui vähendada läbisõitu 1 miljardi km võrra (15% võrra), siis meil jääb majandusse alles 300 miljonit eurot aastas. On selge, et selles kontekstis tuleb Tallinnas arendada trammivõrku ning turvalisi rattateid. See toetab oluliselt autostumise tempo langust. Erasektor üksi sellega ei saa hakkama. Linn peab siin olema vedaja.

Samuti on kahju, et meie tööstus 30 aastat tagasi laiali lammutati. Põhja-Tallinn on klassikaline tööstusala tsaariaegsete vabrikute ja eestiaegsete tehastega, millest on väga vähe järele jäänud. Müts maha nende ees, kes veel tegutsevad. 

Kui vaadata elamuarendusi, siis arendaja ei pruugi alati arvestada asumi elanike vajadustega ja tekib olukord, kus arendusprojekte on ühes asumis tõepoolest palju, aga need ei ole linna ega elanike vajadustega kooskõlas. See on linna tegemata töö, sest just linn peaks jälgima, et kõik arendused oleksid kvaliteetsed, nende juures oleks olemas kõik vajalik alates rohenurgast kuni pingini möödakõndijale. Peatänavale tuleb kavandada kaubanduspinnad.

Ma väga tervitan Paljassaarde ja Bekkerisse kavandatavaid kaasaegseid arendusi. Aga selleks, et meie uued inimesed ei peaks iga päev ummikuid tekitama, tuleks nende lähedale luua ka lasteaiad, poed, koolid, lõbustusvõimalused ja kaasaegsed töökohad. Selle suunamine on linnaosa ülesanne. 

Kalamaja merepiiril peaks olema lai promenaad, mereäärsed kohvikud, istumispaigad noortele ja vanadele. Lastel peaks olema kodu lähedal olemas lasteaiakoht. 

Kas siis tõesti üks linnaosa saab rohkem raha kui teine?

Analüüsisime Tallinna viimase 11 aasta eelarvet ning leidsime, et kõige suurem pott läheb muidugi Kesklinna, sest seal on ülelinnalised suured projektid, aga kui need kõrvale jätta, saab kõige suurema summa elaniku kohta Lasnamäe. Mind kui maksumaksjat muidugi huvitab, miks jaotatakse minu maksutulu ühele linnaosale keskmiselt kolm korda rohkem kui ühelegi teisele ja pea kümme korda rohkem kui Kalamajale. Kalamaja elanik sai 11 aasta jooksul investeeringutest üksnes Salme kultuurikeskuse remondi, samas kui Lasnamäele kerkib järjest sportimisvõimalusi.

Mina väidan, et linnavalitsus ei saa linna majanduse juhtimisega hakkama. Ma ei kahtlegi, et linnavalitsuse töötajad on südamega asja juures, aga probleem on poliitilises juhtimises. Loomulikult ei ole mul midagi halba öelda selle kohta, et Lasnamäed või Pelguranda arendatakse. Peabki arendama – inimeste elukvaliteet ju paraneb, aga mulle on oluline, et see paraneks igal pool. 

Kas probleem on ainult praeguses võimuladvikus või on siin ka mingid struktuursed vead sees?

Probleem on selles, et mina kui Kalamaja elanik ei saa valida Põhja-Tallinna linnaosa valitsusse oma soovitud volinikke. Tallinn tuleb detsentraliseerida ning otsustusõigus ja eelarve tuleb viia linnaosadesse. See pole ju loogiline, et Lasnamäe häältega valitud kandidaat, kellel pole Põhja-Tallinnaga midagi pistmist, otsustab, millal Jahu tänavalt lumi ära koristatakse. Teda ei huvita nii kauged asjad.

Ma tahan, et minu kui maksumaksja raha läheks minu linnaosale, mitte Kesklinna või mujale. Et linnaosad saaksid kolmandiku eelarvest oma otsustuse alla ja keskseks jääks vaid ühistransport, suurte teede korrashoid ja tervishoid. Siis saab tegeleda kohalike probleemidega. 

Kas Tallinna reformi idee jääb raha taha kinni?

Põhja-Tallinna linnaosa eelarve on praegu umbes viis miljonit aastas, aga seda peaks ligi kümme korda suurendama.  Oma 60 000 inimesega on Põhja-Tallinn Eestis suuruselt “viies linn”. Praegu tehakse investeeringuid lähtuvalt Keskerakonnale lojaalsest valijast. Samas tervishoiu ja hariduskulusid kavatseb linn tulevikus hoopis vähendada. Linnaosal peab olema oma kohalike maksude kehtestamise võimalus – näiteks turismimaks või parkimistasu. 

Mina olen linnakodanikuna tüdinud, et räägitakse ainult kokkuhoiust, sest see käib kahjuks elanike arvelt. Linnavalitsuses on ameteid, mis üksteist dubleerivad, inimest jooksutatakse oma muredega ühest linna otsast teise. Tegelikult peaks olema üks digitaalne või füüsiline teeninduslett kodu lähedal, kus linnakodanik oma asjad aetud saaks. Ei ole vaja jooksutada puudega inimest erinevate ametite vahel, ei ole vaja autojuhilube saada ainult Mustamäe lõpust või ID-kaarti paaritunnises järjekorras kuskil Tammsaare teel, kuhu ükski buss siit ei käi. Kaasaegsete tehnoloogiliste lahendustega on võimalik teenusied konsolideerida ja inimesed saaksid teha midagi märksa asjalikumat. 

Rääkisime arendusest ja lasteaiakohtadest, aga Põhja-Tallinnas on juba praegu suur häda ja viletsus ummikute ja parkimisega. Kui linnaosa samas tempos kasvab, ei mahu autod lõpuks lihtsalt kuskile ära – mis siis saab?

Ummikud ja parkimisprobleemid on osades Põhja-Tallinna piirkondades. Kui vaadata näiteks Kalamaja, siis on mitmeid lahendusi. Üks variant on teha digitaalne süsteem, millega saab Kalamajas tasuta parkida ainult Kalamaja elanik. Teised võivad sõita läbi, aga parkides hakkab tiksuma tasu. Teine võimalus on teha asumi äärtesse parkimismajad, aga siis tuleb panna asumis sõitma isesõitvad bussid, et ei eakad ega väikeste laste ja poekottidega inimesed ei peaks pikalt kõndima. 

Tegelikult ei ole Kalamajas elades iga päev autot tarvis, kui vajalikud teenused oleksid lähedal. Küll aga peaks meil olema korralikud ja turvalised rattateed, sest praegustele punastele teedele ma väikest last kindlasti ei laseks. Praeguse põhjal jääb mulje, et linnaplaneerijad ei ole ise maailma näinud ega tea, mis lahendused üldse olemas on. Vaja oleks ka ümber vanalinna ringtrammi ja miks mitte ka kiiret meretaksot. 

Juba lähitulevikus peaks looma igasse asumisse peatänava, mida ääristavad väikesed poed, kohvikud ja vajalikud teenused. Et ei peaks sõitma autoga Selverisse, vaid saaks koduteel rattaga või jalgsi oma asjad tehtud. Linnavalitsusel tuleb vajadusel väikepoode rendi maksmisel toetada. 

Autoga mööda linna tiirutamist põhjustab ka see, et Põhja-Tallinnas ei ole häid sportimisvõimalusi. Meie suurem poeg on pikamaajooksja, kes talvisel ajal peab spordihalli sõitma Lasnamäele, kus tingimused treenimiseks on olemas. Minu pere on võtnud südameasjaks saada siiakanti staadion. 

Keskerakond ei taha ainuvõimust kuidagi lahti lasta ja kõik need ilusad plaanid ootavad selle järel, et tuleks keegi teine, kes midagi ära teeks – kas Tallinnas on Keskerakonna võimu lõppemine üldse võimalik?

Ma usun, et ainuvõimu nad seekord enam ei saa. Selleks on vaja, et just noored valijad tuleksid välja ja hääletaksid. Siis tuleb võim elanikele lähemale ja Tallinn saab muutuda normaalseks euroopalikuks linnaks. 

Mulle väga meeldib Põhja-Tallinn ja see vibe, inimesed, kirev elu, start-upid ja kunst. Minu unistus on see, et Tallinna linnaruum oleks niivõrd äge, et mul oleks siin iga päev mõni niinimetatud Tallinna moment. Et inimesed naerataksid üksteisele ja tunnetaksid oma asumi ja ruumiga sidet ja kuuluvustunnet.